Toiduainete talumatusest tulenevad toiduallergia ja tsöliaakia on ammustest aegadest tuntud ning hästi diagnoositavad terviseprobleemid, toiduainete varjatud talumatusest räägitakse maailmas aga alles paaril viimasel aastakümnel.

Toiduallergia väljendub keha kohese ja ägeda füüsilise reaktsioonina peale sobimatu toiduaine tarbimist. Seda on võimalik tuvastada veres leiduvate antikehade järgi. Allergia puhul tekivad kehas nn. IgE antikehad, millede olemasolu on võimalik kindlaks teha vereanalüüsi abil. Selleks tuleks pöörduda oma perearsti poole.

Toiduainete varjatud talumatus väljendub toiduallergiast oluliselt erinevalt. Nähud tekivad ajaliselt hiljem, pole alati selgelt seostatav tarbitud toiduga ning võivad põhjustada mitmesuguste haigussümptomite ägenemist. Enamasti ei osata erinevaid patoloogiaid (krooniline väsimus, peavalud, immunsüsteemi nõrkus, tujukus, käitumishäired) seostada toiduainete varjatud talumatusega.

Toiduainete varjatud talumatust esineb suuremal või väiksemal määral väga paljudel inimestel ning seda tavaliselt n-ö igapäevaste terviseprobleemidega ei osata seostada. Varjatud talumatusele on iseloomulik probleemide süvenemine vananedes. Sageli on just toiduaine, mille suhtes esineb talumatus, inimesele eriliselt meelepärane.

Normaalselt lõhustatakse toidus sisalduvad valgud täielikult aminohapeteks, kuid juhul, kui neid lõhustavad ensüümid (peptidaasid) on blokeeritud, läbivad valgud soole limaskesta muundatult (puudulikult lõhustatuna ehk peptiidide kujul). Suurt rolli mängib siin ka soole limaskesta seisund ja selle läbilaskvuse suurenemine. Ensümaatiliste süsteemide blokeeringu tagajärjeks on ka muutused soolestikus – sooltepõletik, soole läbilaskvuse häired ja infektsioonid, sest soole sein ei toimi enam barjäärina.

Iseloomulikeks sümptomiteks on ka halb hingeõhk ning probleemid juuste, küünte ja nahaga, mis tulenevad toitainete puudulikust omastamisest. Samuti immuunsüsteemi nõrgenemine, kolesteroolitaseme tõus, soodsa pinnase tekkimine artriidile, seeninfektsioonide ja parasiitide esinemine ning auto-immuunhaigused. Mida enam on ensümaatiline süsteem rivist väljas, seda enam paljuneb patogeenseid mikroobe, mis omakorda toodavad toksilisi ainevahetusjääke.

Sageli ei teata, et selliste tervisehäirete tegelik põhjus võib peituda toiduainete talumatuses. Seetõttu pahatihti süvendatakse mainitud haiguseid veelgi, üritades neid ravida antibiootikumidega, kortikosteroididega, keemiaraviga, parasiitide- ja seentevastaste ainetega, immunosupressantidega, kõhulahtistitega, seedekulgla kirurgiliste operatsioonidega jne.

OPIOIDSED PEPTIIDID

Toiduainete talumatuse puhul on avastatud, et uriinis kuhjuvad spetsiifilised peptiidid – glutenomorfiinid, mis tekivad teraviljavalgu gluteeni, ja kasomorfiinid, mis tekivad piimavalgu ehk kaseiini puuduliku lõhustamise tagajärjel. Need opioidsed peptiidid avaldavad psühhotroopset mõju ja tekitavad häireid närvivahendusainete toimimises.

Opioidseid peptiide määratakse uriinist. Kui leitakse normist suuremas koguses piimast moodustunud peptiide ehk kasomorfiine, tuleks toidust välja jätta piimatooted. Glutenomorfiinide ja gluteenist pärit peptiidide puhul aga teraviljagluteeni sisaldavad produktid. Kui on tegemist sooleseinte läbilaskvuse suurenemisega ja/või patogeensete bakterite ja seente olemasoluga soolestikus, on vajalik keskenduda ka normaalse mikrofloora taastamisele. Stelior annab iga juhtumi korral konkreetsed soovitused, aitab analüüse tõlgendada ja abistab toidumuutuse läbiviimisel.

On oluline ka teada, et inimese kehas võivad olla toiduainete talumatusest tingitud opioidsed peptiidid, kuid antikehi toiduainetele ei pruugi alati tekkida. Seega ainult IgG antikehade määramine verest ei pruugi veel anda tõest tulemust talumatuse kohta. Samas ei tuvasta opioidsete peptiidide määramine uriinist talumatust mitte kõikide toiduainete suhtes, kuid peptiidide määramine on väga tähtis eeskätt just närvisüsteemiga seotud terviseprobleemide korral.

ANTIGEEN-ANTIKEHA REAKTSIOONID

On leitud, et toiduainete talumatuse korral satuvad soole limaskesta suurenenud läbilaskvuse tõttu toiduainete koostisosad vereringesse ning organismis tekivad nende vastu spetsiifilised, nn IgG tüüpi antikehad, mida on võimalik määrata verest. Antikehad hakkavad antigeene ehk antud juhul toiduainete osiseid kehas hävitama, ning selle käigus vabaneb palju kahjulikke aineid. Iga kord, kui süüakse toitu, mille suhtes on talumatus, tekib immuunvastus ehk -reaktsioon.

Kui toitu süüakse sageli, tekib ka immuunvastus sageli ning sellega kaasneb ainevahetuse häirumine. Vabaneb palju toksilisi aineid, mis hävitavad lisaks antigeenidele ka keha enda rakke.See loob pinnase krooniliste haiguste ja autoimmuunhaiguste tekkeks.

Kui organismis on mingile toiduainele antikehad, toimub kehas ka pidev immuunreaktsioon seni, kuni selle toiduaine tarbimist jätkatakse. Sobimatu toiduaine pideva tarbimise tagajärjeks on varem või hiljem mingi haigus või tervisehäire

Stelior kasutab toidutalumatuse tuvastamiseks Cytotoxic testi, millega on võimalik määrata toiduainete talumatus erinevate toiduaine suhtes sh arvestatakse ka ristalumatusega samasse perekonda kuuluvate toiduainetega. Näiteks sidruni või apelsini talumatuse korral, tuleb järgida ettevaatusprintsiipi ka teiste tsitruseliste suhtes.

VARJATUD TOIDUTALUMATUSE PÕHJUSED

• Valkude puudulik lõhustamine ja nende uriiniga eritumine normaalsest suuremas koguses on sageli tingitud peptidaaside (valku lõhustavate ensüümide) vähenenud aktiivsusest. Selle üheks põhjuseks võib pidada geneetilist eelsoodumust.

• Tsöliaakiahaigust ja autismi peaaegu et ei esine Kaug-Ida maades ja Aafrika kontinendil, kus on alati tarbitud riisi, hirssi, maniokki, sorgot, kinoad jt teravilju, mille gluteen on teistsugune, mittetoksiline, võrreldes näiteks nisu, rukki ja odraga.

• Inimeste toitumisharjumused on kardinaalselt muutunud, toiduained on geneetiliselt muundatud, lisatud on teiste liikide geene. Toiduained on kiiritatud, värvitud, aromatiseeritud ja kunstlikult säilitatud, kuumutatud, keemiliselt muundatud jne. Inimene on mitu miljonit aastat kestnud evolutsiooni tulemus. Siiani oleme uuenenud keskkonnaga ühes rütmis, nüüd aga muudame keskkonda kiirendatult. Keemilised ja muundatud toiduained võivad tuua inimeste tervisele kaasa dramaatilisi tagajärgi. Kiiritamine muudab toiduaine molekule, hävitab vitamiinid ja muudab rasvhappe struktuuri toidus. Geenide muundamine teeb toiduained antigeeniks, sest valgud on muutunud.

• Üheks oluliseks põhjuseks, miks talumatus ja ensüümide puudulikkus tekib, peetakse raskmetalle. Raskmetallid häirivad ensümaatilisi süsteeme ja info edastamist kehas, hävitades ensüüme, hormoone ja raku retseptoreid ning kahjustades maksa detoksikatsioonivõimet. Ensüümide puudulikkuse tõttu ei lõhustata gluteeni ja kaseiini ning selle tagajärjel tekivad kehas opioidsed peptiidid. Raskmetallide olemasolu organismis on raske määrata, sest nad esinevad organismis seotud kujul, eelistades teatud organeid. Eriti keeruline on see juhul, kui tegemist on ammuse mürgistusega (toksiiniga kokkupuutest on möödas rohkem kui kolm kuud).

TOIDUTALUMATUSEST VABAKS

Toidutalumatusest aitab vabaneda teatud toiduainete ajutine või lõplik väljajätmine igapäevasest toidust. Piirangute ulatus sõltub kahjustunud ensümaatilise süsteemi olukorrast. Kui analüüsid kinnitavad ainevahetushäireid, tuleks ette võtta toidusedeli individuaalne muutus. Individualiseerida ehk konkreetsele isikule kohandada tuleb toiduvalik seetõttu, et inimeste toiduainete taluvus on äärmiselt erinev. Toitumisrežiimi muutmise aluseks on erinevad ainevahetuse testid, mis võimaldavad talumatuse täpsemalt määratleda.

Paranemisilmingud sõltuvad talumatuse ja sellest tekkinud terviseprobleemide ulatusest, kuid reeglina aitab juba mõneaastane režiimi hoolikas jälgimine soole limaskestal paraneda ning tervisel taastuda.

Gluteenitalumatuse korral on täheldatud, et umbes 10%-il lastest talub soole limaskest uuesti gluteeni 2-3 aasta möödudes. Kuid ka neid isikuid tuleb aeg-ajalt uuesti kontrollida, kuna võimalikud on hilisemad taashaigestumised.

Soole limaskesta seisundit saab hinnata biopsia või peptiduuria ja mikroobide ainevahetusproduktide analüüsi abil. Sama kehtib ka loomsete piimade talumatuse korral. Kindlasti tuleb teha piima ja gluteeni taastarbimise test ning kontrollida, kas piima ja tervilja tarbimise järgselt tekivad uriini opioidsed peptiidid või mitte. Terviseprobleemide korral võib piima- ja teraviljatooteid edaspidi tarbida vaid juhul, kui vastav test osutub negatiivseks.

Toidutalumatuse korral on häirunud ka maksa detoksifikatsioonivõime ning kehas ei muudeta närvirakkudele ja nägemisele olulisi rasvu organismi jaoks vajalikeks polüküllastamata rasvhapeteks. Eriti on puudus omega-3 seeria rasvhapetest. 

Maksa detoksifikatsioonifunktsiooni toimimiseks on olulised teatud aminohapped ja muud ained (näiteks väävlit kandev valk glutatioon) ning seetõttu peab toit sisaldama kehale vajalikke aminohappeid ja väävlit ning B-grupi vitamiine. Nende olulise puuduse korral tuleb neid manustada toidulisanditena. Eriti olulised on B6-, B1-, B12-vitamiin ja biotiin. Biotiini toodetakse soole mikrofloora poolt. Kui aga soolestik on saanud kannatada, tekib selle puudus ning sedagi tuleb tarbida juurde toidulisandina.

Laboratoorsed uuringud on kindlaks teinud võimalikud mehhanismid, mille kaudu soole mikrofloora (pärmseened ja bakterid) võib inimese ainevahetust mõjutada. On leitud, et inimese ainevahetus ja soole mikroobide ainevahetus moodustavad koos integreeritud biokeemilise süsteemi. Viimaste aastate uuringud rõhutavad soole mikrofloora rolli paljude haiguste juures.

Uuringute tulemused võimaldavad juba mõista mõningaid biokeemilisi mehhanisme, mille kaudu mikroobid võivad inimkeha biokeemiat kahjustada. Isegi kui mikroobide asukoht piirdub vaid soolestikuga, võivad nad toota aineid, mis läbivad kergesti soole limaskesta ja tungivad erinevatesse kudedesse. Need ained võivad nõrgestada immuunsüsteemi, kahjustada ajule oluliste mediaatorainete (serotoniin) funktsiooni, põhjustada tähtsate vitamiinide puudust ja neerukive, avaldada mõju vererakkudele, soodustada autoimmuunhaiguste väljakujunemist ning vähendada seedeensüümide tõhusust. Seetõttu tuleb tõkestada ka mikroobide ebanormaalne paljunemine ehk düsbioos.

Sageli esinevaks seeneks soolestikus on Candida albicans. Seente paljunemist sooles soodustavad antibiootikumide, suukaudsete rasestumisvastaste pillide, suhkru ja alkoholi liigne kasutamine jms. Soolte kandidoosi põdevate inimeste verest on leitud suures kontsentratsioonis arabinoosi (aldehüüdsuhkrut ehk aldoosi). Kõrget arabinoosi taset on leitud autistidel (isegi 50 korda üle lubatud normi), käitumishäirete all kannatavatel lastel ja skisofreenikutel ning tupepiirkonna Candida-infektsiooniga naistel.

Arabinoositaseme vähendamisega on saavutatud eelloetletud haiguste sageduse ja tõsiduse märgatav vähenemine. Arabinoos tekitab kehas ühendi pentotsidiin, mille kogus kehas on peaaegu et lineaarses seoses vanusega ja see võib põhjustada vitamiinide funktsionaalseid puudujääke.

Pentotsidiini vastased antikehad tekitavad samasuguseid neurofibrillaarseid läbipõimumisi ja rakkude kogumikke ning degenereerunud närvikiude valgu tuumiku ümber, mida on leitud Alzheimeri haigete ajukoest. Autistide ajus on leitud lahangul samasuguseid neurofibrillaarseid sasipuntraid nagu Alzheimeri tõve puhul. Pentotsidiin tekitab ka proteaaside ehk valke lagundavate fermentide suhtes resistentsust, vähendab ensüümide aktiivsust ja soodustab autoimmuunhaiguste teket. Pentotsidiini moodustumise protsess tugineb oksüdatsioonil, seega antioksüdandid ja glutatioon takistavad pentotsidiini moodustumist.

Autistidest lastel on avastatud ka viinhappe hulga suurenemist kehas, mida arvatakse samuti toodetavat seente poolt soolestikus. Viinhapet produtseeritakse kehas ka normaalselt biokeemiliste protsesside käigus, kuid seda väga väikestes kogustes. Autistidest lastel on avastatud viinhappe normaalse tasemega võrreldes isegi kuni 600 korda kõrgemat taset. Näiteks ühe lapse puhul tekkis seda iga päev 4,5 grammi ehk siis 1/3 letaalsest annusest. Suures koguses on aga viinhape mürgine!

Oletatavasti toodab soolestiku mikrofloora ka selliseid ühendeid nagu deltorfiin ja dermorfiin, mida leitakse haigete uriinist ning mis on väga palju kordi toksilisemad ühendid kui morfiin.

Ka Clostridia perekonnast pärit soolestikubakterid võivad mängida haiguste juures sama olulist rolli kui seened. Mehhanismid, mille abil see mikroob häirib inimese ainevahetust, on seotud türosiini hulga vähenemisega, mida on tarvis neurotransmitterite funktsioneerimiseks. On leitud, et psühhiaatriliste ja neuroloogiliste häiretega (autism, raske depressioon, psühhootiline või skisofreeniline käitumine jms) patsientide ravi nende bakterite vastaste ravimitega (Vancomycin ja Flagyl), on andnud tulemuseks kliinilise paranemise.

Seepärast on oluline menüümuutuse ajal jälgida ka soolestiku mikrofloora tasakaalu. Lähenemine peab olema kompleksne – ainult seenevastaste ravimite tarvitamisest ei piisa. Oluline on opioide tekitavate toiduainete täielik välistamine menüüst ning vitamiinide, mineraaliainete, seedenesüümide ja igapäevaste kehale vajalike soolebakterite tarvitamine.

Seega on paljudel eelnevalt kirjeldatud probleemidega inimestel puudus erinevatest elutähtsatest vitamiinidest ja mineraalainetest. Seepärast peab nende menüü olema individualiseeritud ja täiendatud vajalike vitamiinide ja mineraalainetega.

Kõikide tarvitatavate toidulisandite puhul tuleb hoolikalt uurida nende koostist. Sageli on nendes preparaatides kasutatavad lisaained sellised, mis ei sobi gluteeni- ja piimatalumatusega inimestele. Lisaks sisaldavad paljud neist sünteetilisi lisaaineid, mis omakorda võivad haigusnähte võimendada ja tundlikele inimestele lisaprobleeme tekitada. Eriti vastuvõtlikud on selles osas just lapsed!

RASKMETALLIDE MÕJU

Termin „raskmetallid“ võeti kasutusele 20. sajandi alguses. See nimetus ei ole seotud niivõrd raskmetallide kaalu või tihedusega, vaid eeskätt nende reageerimisvõimega väävlit sisaldavate valkudega. Tänapäeval nimetatakse neid toksilisteks jälgmetallideks.

Raskmetallide toksilisust keha funktsioonidele on korduvalt tõestatud. Nad häirivad paljude ensüümide tööd ning põhjustavad mitmeid degeneratiivseid patoloogiaid – tunnetuslike protsesside nõrgenemist, Alzheimeri ja Parkinsoni tõbe, skleroosi, epilepsiat jne. Väga oluline on teada, et mitme raskmetalli samaaegne esinemine kehas suurendab nende toksilist toimet veelgi. Lapsed sünnivad sageli suurema raskmetallide kogusega organismis, kuna on puutunud nendega kokku juba emaüsas raseduse ajal.

Inimeste tundlikkus raskmetallide suhtes on erinev. Märgatavate patoloogiate välja arenemiseks on üldjuhul vajalik ka geneetiline eelsoodumus. Näiteks võib olla tõusnud tundlikkus metallidele või esineda metallothioniinide puudust, mistõttu esineb neil inimestel ka probleeme raskmetallide väljutamisega kehast.

Tähtsamad raskmetallide allikad: 

• Keskkonna saastatus (saasteainetes sisaldub plii, alumiinium, kaadmium, elavhõbe, titaan jt metallid).
• Tubakatooted (kaadmium).
• Hambatäidised. Hõbe- ehk amalgaamtäidis koosneb 50% elavhõbedast, ülejäänu moodustab inglistina, hõbeda, vase ja tsingi segu. Teist tüüpi amalgaamid koosnevad kullast, pallaadiumist, vasest, inglistinast, hõbedast ja kroomist. Komposiittäidised ehk nn valguskõvastuvad plommid pole samuti hea alternatiiv amalgaamtäidistele, sest komposiit on segu, mis sisaldab raskmetalle. Parem alternatiiv on nn ”tsement”, tsirkoon ja keraamika. Tuleb ka teada, et raseduse ja imetamise ajal on eriti ohtlik vanu amalgaamtäidiseid eemaldada.
• Kivisöega köetavate soojuselektrijaamade lähedus.
• Saastatud meredest jm veekogudest pärit kalad ja mereannid.
• Väetised, pestitsiidid, herbitsiidid.
• Elavhõbedat kasutatakse meditsiinis – näiteks desovahend Mercurochrome, ravimid Mercryl, Merfene, Dacryoserum. Seda kasutatakse ka vaktsiinitööstuses säilitava abiainena. Lisaks elavhõbedale sisaldavad paljud ravimid ja vaktsiinid ka teisi toksilisi metalle. Paljud teadustööd, artiklid ajakirjanduses ja lapsevanemate tähelepanekud viitavad seosele vaktsineerimise ning sellele lühikese ajavahemiku järel ilmnenud autisminähtude vahel.

Kolm peamist raskmetallide kahjustavat toimet organismis:

• Immuunsüsteemi nõrgenemine. Raskmetallid tekitavad ühendeid aminohapete, ensüümide jt valkude tiool- ehk väävelvesiniku grupiga (nii veres kui rakumembraanides). See muudab rakkude pinna ehitust ja niiviisi muundatud rakk muutub antigeeniks ning vallandab antikehade tootmise. Sellise mehhanismi abil saavad alguse autoimmuunhaigused.
• Mõned metallid on neurotoksilised. Elavhõbe tungib ajju – on tõestatud, et see läbib hematoentsefaalbarjääri ning võib talletuda ajukoesse.
• Raskemetallid põhjustavad vabade radikaalide teket, mis omakorda kutsub rasvhapete oksüdatsiooni tõttu esile rakumembraani hävimise.

KELATSIOON EHK RASKMETALLIDE EEMALDAMINE ORGANISMIST

Kelatsiooniks nimetatakse keha raskmetallidest puhastamist, milleks kasutatakse spetsiaalseid kelaatoraineid – DMPS, DMSA, EDTA. Kelatsioon on alati seotud riskiga, sest metallimürgistuse poolt juba kurnatud organismis võib kemikaalide kasutamine veelgi suuremat kahju kaasa tuua. Kuigi on olemas ka täiesti looduslikud vahendid, mis sisaldavad antioksüdante ja teisi raskmetalle väljutavaid aineid, ei tohi kelatsiooni ette võtta iseseisvalt, eriti just laste puhul.

Ettevaatlik tuleb olla ka amalgaamtäidiste eemaldamisega! Täidiste eemaldamise intervall peab olema vähemalt 2-3 kuud ning seda protseduuri võib teostada ainult vastavat varustust ja ettevalmistust omav hambaarst. Selleks tööks tuleb kasutada spetsiaalset kummist tõket, et plommitud hammas ülejäänud suuõõnest isoleerida, ning kaitsemaski, et patsient ja ka hambaarst ei hingaks sisse mürgiseid elavhõbeda aure.

Ühing Stelior soovitab amalgaamtäidiste eemaldamise perioodil tarvitada spetsiaalseid vitamiine ja mineraalaineid. Nende tarvitamist tuleb alustada mitu kuud enne protseduuri. Täpsemat informatsiooni küsige ühingu toitumisnõustajalt.

Enne kelatsiooniga alustamist tuleb esmalt vastavate analüüside abil veenduda, kas terviseprobleemide põhjuseks võib olla raskmetallide mürgistus. Kui vastus on positiivne, tuleb alustada toidusedeli muutmise ja tasakaalustamisega. Toit ei tohiks sisaldada ühtegi toksilist ainet. Vajadusel tuleb lasta ka eriväljaõppega hambaarstil amalgaamtäidised eemaldada. Kelatsiooni ajal tuleb tarvitada vitamiine ja mineraalaineid, et keha saaks mitmesuguste vajalike ainete optimaalsed kogused ruttu taastada. Tähelepanelik tuleb olla soolestiku mikrofloora seisukorra suhtes. Range arstlik järelevalve on äärmiselt oluline.

Ei ole olemas ainuõiget ja universaalset kelatsiooni teostamise viisi, mistõttu tuleb probleemile läheneda mitmekülgselt ja leida võimalikest lahendustest parim, kuna halvasti läbiviidud kelatsioon võib organismi kahjustada. Tuleb teada, et kelatsioon on suur „rünnak“ kehale, selle käigus väljutab keha ka häid mineraalaineid.

Kelatsioon on ka toidu abil puhastumine. Toidumuutus peab vastama individuaalsetele vajadustele sõltuvalt inimese vanusest, soost, füüsilisest aktiivsusest, tervislikust seisundist jne. Kelatsioon on tõhusam, kui inimene jätab oma toidusedelist välja kõik pestitsiide ja sünteetilisi lisaaineid (värvained, aroomid, säilitusained jms) sisaldavad toidud. Sel juhul on kelatsioon suunatud vanade toksiinide eemaldamisele ja organism ei pea samal ajal vaeva nägema lisanduvate toksiinidega.

Eritusorganiteks on nahk, kopsud, neerud ja soolestik. Maks kahjutustab kõiki toksiine, selle elundi roll on esmatähtis. Mida enam on kehas mürke, seda enam on maks koormatud. Enne kelatsiooniga alustamist tuleks kindlaks teha, et metalle kelaatorainetega sidudes ei paisataks neid lihtsalt vereringesse ja et nad ei muudaks organismist väljumise asemel hoopis oma asukohta kehas (näiteks liikudest ühest piirkonnast teise). Selleks tuleb uurida ka eritusorganite seisukorda.

Looduslikeks kelaatoriteks on näiteks väävlit sisaldavad toiduained – munakollane, lehtkapsas, küüslauk, kaalikas, naeris, mugulsibul, vaarikas, kapsas, sinep, merevetikas. Küüslauk on väga hea väävlivarude suurendaja. Seda tuleks süüa 2-3 küünt päevas ja purustatult, et aktiivsed ained paremini vabaneksid. Koriander aitab kudedest elavhõbedat väljutada. Ka kiudaineterohke toit aitab metallidest vabaneda. Näiteks õunas sisalduv pektiin seob metalle ja aitab neid välja viia. Samuti peetakse heaks kelaatoriks punapeeti.

Savi seob toksiine ja metalle äärmiselt hästi (kuigi tegemist pole otseselt toiduainega). Ka saunas higistades või infrapunase valguse all erituvad mürgid hästi. Keha tuleb peale higistamist kindlasti kuivatada. Mürkide tagasiimendumise vältimiseks peab saunas käies jooma palju juurviljamahla või mineraliseeritud vett. Need sisaldavad ka kaltsiumi ja magneesiumi, et asendada mineraalained, mis saunas käies samuti organismist väljuvad.

Antioksüdandid soodustavad organismi puhastumist läbi maksa. Nendeks on C vitamiin, seleen, neid sisladavad värvilised värsked puu- ja juurviljad, toores mahl ning köögiviljad. Toorest taimemahlast (näiteks selleri mahl) saab organism palju mineraalaineid. Magneesium aitab näiteks alumiiniumit välja tõrjuda. Kui kehas on magneesimumi-, naatriumi- ja tsingipuudus, siis on ka toksiliste metallide väljutamine raskendatud.

RASKMETALLIMÜRGISTUSE TUVASTAMINE

Uriini- või vereanalüüs võimaldab mürgistuse tuvastamisel vaid piiratud informatsiooni. Näiteks elavhõbeda puhul annab vaid väga kõrge kontsentratsioon märku kokkupuutest nimetatud ainega. Kui aga selle neurotoksiini tase on normi piires, ei saa väita, et ei ole olnud kokkupuudet ega ka seda, et organismis pole patogeenset elavhõbeda taset. See tähendab, et kui veres ja uriinis on elavhõbeda tase normi piires, ei saa siiski välistada selle tervisehäireid tekitavat kõrget taset organites.

Elavhõbeda tagajärjel tekkinud neerufunktsiooni häire võib viia keha vähenenud võimeni seda toksiini väljutada. Seepärast ei saa ka panna lõplikku diagnoosi uriini porfüriinide määramise abil. Kõige usaldusväärsemad on juuste-, väljaheite- ja süljeanalüüsid, kuid vaid siis, kui need on tehtud kelatsiooni ehk soodustatud eritumise ajal. Elavhõbeda ekskretsioon toimib põhiliselt fekaalidega. Kuid isegi juhul, kui tarbitakse kelaatoraineid, mis on võimelised raskmetalle kehast välja viima, ei pruugi väljaheiteanalüüs näidata elavhõbeda olemasolu.

Juustest ei ole võimalik elavhõbedat analüüsida juhul, kui kontakt raskmetalliga on olnud rohkem kui 3 kuud tagasi. Juuste spektraalanalüüs võib näidata aga mineraalainete tasakaalu häirumist, mis on kaudne raskmetallimürgistuse näitaja ja aitab paremini individualiseerida isiku toitainete vajadust. Uriini ja juuste analüüse kasutataksegi peamiselt selleks, et kontrollida mineraalainete tasakaalu ja neerude seisukorda kelatsiooni ajal. Juuste analüüsi saab teha: www.tervistavstuudio.ee 

Sageli ei saa raskmetalle määrata otse, vaid bioloogilise markeri kaudu, mis tuvastab lümfotsüütide tundlikkuse metallide suhtes. Otsene metalli määramine annab vähe informatsiooni.

PORFÜRIINIDE ANALÜÜS

Porfüriinide analüüsi võib kasutada elavhõbeda ja/või teiste toksiinide kroonilise mürgistuse puhul ning seda ka juhul, kui kokkupuutest on möödas rohkem kui kolm kuud.

Porfüriinide sünteesiahel on väga tundlik kõikidele toksiinidele (majapidamises ja tööstuses kasutatavad orgaanilised ained, näiteks dioksiinid, bifenüülid, halogeensed derivaadid jms) ja metallidele (elavhõbe, alumiinium, plii jms).

Porfüriinid on verevalkude aktiivsed osad, mis transpordivad hapnikku (hemoglobiini ja methemoglobiini), kindlustavad energia tootmise (tsütokroomid A3, B ja C) ja ksenobiootikumide detoksikatsiooni (tsütokroomid P450). Mitokondrites ja tsütoplasmas on kaheksa ensüümi, mis kindlustavad profüriinide sünteesi. Nendel ensüümidel on erinev tundlikkus raskmetallidele ja nende orgaanilistele derivaatidele, mis võimaldabki mürgistuse kindlakstegemise.

Uriinis uuritakse lähemalt nende tootmisahela keskmist osa, st uroporfüriinist koproporfüriinini. Tulemuseks on kuue näitajaga kromatogramm. Näitajateks on uro-, hepta-, heksa-, penta-, prekopro ja koproporfüriinid ja lisaks porfüriinide koguarv. 

Uriini porfüriinide profiili abil on võimalik kinnitada intoksikatsiooni, st toksilist mõju keha füsioloogiale, monitoorida desintoksikatsiooni ja kelatsiooni ning hinnata ka näiteks hambatäidiste võimalikku kehakahjustavat mõju.

Uriini porfüriinide profiil on näidustatud eriti järgmiste terviseprobleemide korral:

• kroonilise väsimuse sündroom
• fibromüalgia
• kemikaalide ületundlikkuse sündroom
• neuropsühhiaatrilised haigused
• immuunsüsteemi haigused