Sa asud siin: Avaleht Toidutalumatus TOIDUTALUMATUSEST VABAKS

TOIDUTALUMATUSEST VABAKS

Toidutalumatusest aitab vabaneda teatud toiduainete ajutine või lõplik väljajätmine igapäevasest toidust. Piirangute ulatus sõltub kahjustunud ensümaatilise süsteemi olukorrast. Kui analüüsid kinnitavad ainevahetushäireid, tuleks ette võtta toidusedeli individuaalne muutus. Individualiseerida ehk konkreetsele isikule kohandada tuleb toiduvalik seetõttu, et inimeste toiduainete taluvus on äärmiselt erinev. Toitumisrežiimi muutmise aluseks on erinevad ainevahetuse testid, mis võimaldavad talumatuse täpsemalt määratleda.
Paranemisilmingud sõltuvad talumatuse ja sellest tekkinud terviseprobleemide ulatusest, kuid reeglina aitab juba mõneaastane režiimi hoolikas jälgimine soole limaskestal paraneda ning tervisel taastuda.

Gluteenitalumatuse korral on täheldatud, et umbes 10%-il lastest talub soole limaskest uuesti gluteeni 2-3 aasta möödudes. Kuid ka neid isikuid tuleb aeg-ajalt uuesti kontrollida, kuna võimalikud on hilisemad taashaigestumised.
Soole limaskesta seisundit saab hinnata biopsia või peptiduuria ja mikroobide ainevahetusproduktide analüüsi abil. Sama kehtib ka loomsete piimade talumatuse korral. Kindlasti tuleb teha piima ja gluteeni taastarbimise test ning kontrollida, kas piima ja tervilja tarbimise järgselt tekivad uriini opioidsed peptiidid või mitte. Terviseprobleemide korral võib piima- ja teraviljatooteid edaspidi tarbida vaid juhul, kui vastav test osutub negatiivseks.

Toidutalumatuse korral on häirunud ka maksa detoksifikatsioonivõime ning kehas ei muudeta närvirakkudele ja nägemisele olulisi rasvu organismi jaoks vajalikeks polüküllastamata rasvhapeteks. Eriti on puudus omega-3 seeria rasvhapetest. Asendamatute rasvhapete puuduse tagajärjel võivad tekkida müelinisatsioonipuudusega neuroloogilised häired. Toksilised rasvhapped kahjustavad müeliintuppe, mis isoleerib ja kaitseb närvikiude.

Maksa detoksifikatsioonifunktsiooni toimimiseks on olulised teatud aminohapped ja muud ained (näiteks väävlit kandev valk glutatioon) ning seetõttu peab toit sisaldama kehale vajalikke aminohappeid ja väävlit ning paljusid B-grupi vitamiine. Nende olulise puuduse korral tuleb neid manustada toidulisanditena. Eriti olulised on B6-, B1-, B12-vitamiin ja biotiin. Biotiini toodetakse soole mikrofloora poolt. Kui aga soolestik on saanud kannatada, tekib selle puudus ning sedagi tuleb tarbida juurde toidulisandina.

Laboratoorsed uuringud on kindlaks teinud võimalikud mehhanismid, mille kaudu soole mikrofloora (pärmseened ja bakterid) võib inimese ainevahetust mõjutada. On leitud, et inimese ainevahetus ja soole mikroobide ainevahetus moodustavad koos integreeritud biokeemilise süsteemi. Viimaste aastate uuringud rõhutavad soole mikrofloora rolli paljude haiguste juures.
Uuringute tulemused võimaldavad juba mõista mõningaid biokeemilisi mehhanisme, mille kaudu mikroobid võivad inimkeha biokeemiat kahjustada. Isegi kui mikroobide asukoht piirdub vaid soolestikuga, võivad nad produtseerida aineid, mis läbivad kergesti soole limaskesta ja tungivad erinevatesse kudedesse. Need ained võivad nõrgestada immuunsüsteemi, kahjustada ajule oluliste mediaatorainete funktsiooni, põhjustada tähtsate vitamiinide puudust ja neerukive, avaldada mõju vererakkudele, soodustada autoimmuunhaiguste väljakujunemist ning vähendada seedeensüümide tõhusust. Seetõttu tuleb tõkestada ka mikroobide ebanormaalne paljunemine ehk düsbioos.

Sageli esinevaks seeneks soolestikus on Candida albicans. Seente paljunemist sooles soodustavad antibiootikumide, suukaudsete rasestumisvastaste pillide, suhkru ja alkoholi liigne kasutamine jms. Soolte kandidoosi põdevate inimeste verest on leitud suures kontsentratsioonis arabinoosi (aldehüüdsuhkrut ehk aldoosi). Kõrget arabinoosi taset on leitud autistidel (isegi 50 korda üle lubatud normi), käitumishäirete all kannatavatel lastel ja skisofreenikutel ning tupepiirkonna Candida-infektsiooniga naistel.
Arabinoositaseme vähendamisega on saavutatud eelloetletud haiguste sageduse ja tõsiduse märgatav vähenemine. Arabinoos tekitab kehas ühendi pentotsidiin, mille kogus kehas on peaaegu et lineaarses seoses vanusega ja see võib põhjustada vitamiinide funktsionaalseid puudujääke.
Pentotsidiini vastased antikehad tekitavad samasuguseid neurofibrillaarseid läbipõimumisi ja rakkude kogumikke ning degenereerunud närvikiude valgu tuumiku ümber, mida on leitud Alzheimeri haigete ajukoest. Autistide ajus on leitud lahangul samasuguseid neurofibrillaarseid sasipuntraid nagu Alzheimeri tõve puhul. Pentotsidiin tekitab ka proteaaside ehk valke lagundavate fermentide suhtes resistentsust, vähendab ensüümide aktiivsust ja soodustab autoimmuunhaiguste teket. Pentotsidiini moodustumise protsess tugineb oksüdatsioonil, seega antioksüdandid ja glutatioon takistavad pentotsidiini moodustumist.

Autistidest lastel on avastatud ka viinhappe hulga suurenemist kehas, mida arvatakse samuti toodetavat seente poolt soolestikus. Viinhapet produtseeritakse kehas ka normaalselt biokeemiliste protsesside käigus, kuid seda väga väikestes kogustes. Autistidest lastel on avastatud viinhappe normaalse tasemega võrreldes isegi kuni 600 korda kõrgemat taset. Näiteks ühe lapse puhul tekkis seda iga päev 4,5 grammi ehk siis 1/3 letaalsest annusest. Suures koguses on aga viinhape mürgine!
Oletatavasti toodab soolestiku mikrofloora ka selliseid ühendeid nagu deltorfiin ja dermorfiin, mida leitakse haigete uriinist ning mis on väga palju kordi toksilisemad ühendid kui morfiin.

Ka Clostridia perekonnast pärit soolestikubakterid võivad mängida haiguste juures sama olulist rolli kui seened. Mehhanismid, mille abil see mikroob häirib inimese ainevahetust, on seotud türosiini hulga vähenemisega, mida on tarvis neurotransmitterite funktsioneerimiseks. On leitud, et psühhiaatriliste ja neuroloogiliste häiretega (autism, raske depressioon, psühhootiline või skisofreeniline käitumine jms) patsientide ravi nende bakterite vastaste ravimitega (Vancomycin ja Flagyl), on andnud tulemuseks kliinilise paranemise.

Seepärast on oluline menüümuutuse ajal jälgida ka soolestiku mikrofloora tasakaalu. Lähenemine peab olema kompleksne – ainult seenevastaste ravimite tarvitamisest ei piisa. Oluline on opioide tekitavate toiduainete täielik välistamine menüüst ning vitamiinide, mineraaliainete, seedenesüümide ja igapäevaste kehale vajalike soolebakterite tarvitamine.

Seega on paljudel eelnevalt kirjeldatud probleemidega inimestel puudus erinevatest elutähtsatest vitamiinidest ja mineraalainetest. Seepärast peab nende menüü olema individualiseeritud ja täiendatud vajalike vitamiinide ja mineraalainetega.
Kõikide tarvitatavate toidulisandite puhul tuleb hoolikalt uurida nende koostist. Sageli on nendes preparaatides kasutatavad lisaained sellised, mis ei sobi gluteeni- ja piimatalumatusega inimestele. Lisaks sisaldavad paljud neist sünteetilisi lisaaineid, mis omakorda võivad haigusnähte võimendada ja tundlikele inimestele lisaprobleeme tekitada. Eriti vastuvõtlikud on selles osas just lapsed!

Google Analytics Alternative